Selle haiguse kohta tavatsen öelda – ära karda mitte nohu, vaid “saatanat” kes ennast tema taha peidab!
Võib ka öelda – kes otsib see leiab.
Koera nohule on väga pikk nimekiri põhjuseid – allergia, infektsioon, võõrkeha, kasvaja jt. Kuivõrd ninast käib läbi suurem osa õhuvahetusest väliskeskkonna ja kopsude vahel, leiame ninast ka väga mitmekülgse mikrofloora, millest näiteks osasid baktereid peame harilikult patogeenideks. Normaalselt funktsioneerivas ninas võivad nad aga olla kahjutud. Selleks et täpsemat infot saada (eeskätt kroonilise-) nohu põhjuste kohta, on mitmeid võimalikke analüüse – röntgen, külv, endoskopeerimine, histoloogia jne. Keerulisematel juhtudel ka näiteks kompuurter tomograaf. Süvauuringuteni jõutakse enamasti alles siis, kui esmane antibiootikumide ravi jm lihtsamad võtted ei ole aidanud.
Kus siis peidab ennast see lubatud “saatan”? Väärtusliku info saamiseks tuleb arvestada mõningaid asjaolusid. Kõiki väärtuslikke analüüse saab teha ainult üldanesteesia abil ja osa neist on mõnevõrra invasiivsed.
Röntgen – nina struktuuride kohta saab infot ainult väga õigesti positsioneeritud vaadetest. Tavaline külili tehtud röntgen jätab meid valdavas osas tühjade kätega, kuna näokoljus kattub omavahel palju detailseid struktuure. Veendumaks, kus näiteks endoskopeerimisel tuvastatud leiud asuvad, võib teha ka kahte uuringut paralleelselt.
Endoskoop – mõeldamatu on loomale mistahes ora ninna toppida kui ta on ärkvel. Endoskopeerimine annab meile võimaluse vaadelda kujutisi peenikese toru otsast kohtades, kuhu me palja silmaga ei ulatu. Määravaks võib saada looma suurus ja takistused mis ninas olla võivad (äge turse, struktuuri muutused)
Külvi abil määratakse laboris täpne kooslus ninas elutsevast mikrofloorast. Aga seisneb selles, et kui külv võtta ninasõõrmete kaudu, võime leiada väga kirju seltskonna, kellest on raske eristada tegelikke patogeene ja “saatan” varjab ennast edasi. Antud juhul võtsime külvi otsmikuurkesse puuritud augu kaudu.
Histoloogia – abil saame teha kindlaks moondunud kudede rakulise/koelise ülesehituse. Igal haigusel on talle iseloomulikud muutused. Väljakutseks osutub sageli huvitava materjali leidmine ja ninast välja toimetamine.
Natuke on vaja ka kogemust ja õnne, et vaatlusel head materjali ära tunda ja seda kätte saada. Ninas on väga väga kitsas.
Patsient:
koer, 10 aastane, krooniline nohu ca 2 kuud, viimasel ajal vereseguse eritisega. Esimesed märgid nohust võivad jääda märkamatuks, kuna koer neelab esialgu enamuse üleliigsest eritisest alla. Ka ei pea me väga eriliseks aeg-ajalt aevastamist. Ometi on märkimisväärne asjaolu, et nohu võis alata peale juba sügisel!
Endoskopeerimisel avastasime muutunud kudesid. Tegime kontrollröntgeni veendumaks kus me täpselt asume.
Proovimaterjali saamiseks otsmikuurkest on vajalik operatsioon. Selleks tuleb otsaette sõna otseses mõttes auk puurida. Saime sobilikku materjali nii histoloogiliseks kui ka mikrobioloogiliseks (külv) uuringuks.
Ja vastused olid järgmised: histoloogia – muutused iseäralikud seenifektsioonile, külv – aspergillus fumigatus. See ongi too “saatan” kellest juttu oli!
Seeninfektsioon käitub ninas väga sarnaselt kasvajale – ta võtab väga ulatulikud mõõtmed, kahjustab nii limaskesta kui ka luulisi struktuure, põhjustab pikapeale loomale tugevaid vaevusi ja ebamugavust ning on halvasti ravitav. Ravi võimalused on järgmised – nina ja otsmikuurgete lõputamine seenevastase ravimiga, mõnikord ka suukaudne tabletikuur. Sobilik ravi tuleb määrata igale patsiendile individuaalselt. Nina loputamiseks tuleb sisse ja väljapääs sulgeda kateetritega. Elu on näidanud, et haigus ei pruugi ühe protseduuri abil paraneda ning vajab mitut narkoosi ja loputust. Selleks et ravim kõikidesse nurgatagustesse kohale jõuaks, peab looma iga 15 min järel 90kraadi keerama.
Aspergillus on pinnases elutsev tekitaja. Ta ei levi koeralt-koerale. Tema levik on massiline suve lõpus ja sügisel, kui väliskeskkonnas on palju niiskust, kõdunevat ja hallitavat taimemassi. Koer nakatub ninapidi sellises keskkonnas nuuskides ja eoseid sisse hingates. Haigusprotsessi vallandumiseks on vajalik mitmete asjaolude kokkulangemine – keskkond, tõvestav tüvi ja vastuvõtlik organism. Organism võib vastuvõtlikuks muutuda näiteks immuunsüsteemi nõrgenedes. On täheldatud ka tõulist soodumust retriiverite puhul.
Õnnelik õnnetus! Aga olgu see heaks näiteks, et kontide andmine koerale on kurjast. Apollo pääses õnneks ainult ehmatuse ja korraliku pohmelliga.
