Head sõbrad

Eesti esimene loomakliiniku kompuutertomograaf on kohal ja seadistamine käib täie hooga!

Uuendusi songade ravis

Songade korrigeerimine võib olla mõnikord tõeliseks väljakutseks. Jutt ei käi võib-olla tavapärasest nabasongast, kuid komplitseeritud songasid näeme samuti väga sageli.

Milline võiks olla komplitseeritud song?

Komplitseerituks võib kindlasti pidada songa, mille kokkuõmblemisel tekib kudedele liigne pinge või ei olegi võimalik kudede kadumise tõttu haavaservasid kokku õmmelda. Näidetena võib tuua traumaatilise songa ulatuslike rebenditega (hammustushaavad), materjalide talumatusest tingitud haavade avanemise (infitseeritud haavad ja songad eelkõige kõhuõõne operatsioonide järgselt) ja ka perineaalsonga.

Mainitud juhtudel on alati suur kirugiline väljakutse sulgeda songa väratit ja haava nii, et kudedele õmbustega liiga ei tee ja haav uuesti ei rebene. Heaks valikuks on neil puhkudel pingevaba songa plastika.

Pingevabaks muudab haava implantaat, millega kaetakse puuduv osa kõhuseinast või näiteks kogu perineaalsonga värat. Spetsiaalset võrkmaterjali saab lõigata vastavalt vajadusele parajaks ning seejärel kogu songavärati perimeetri ulatuses kinni õmmelda. Nii ei jää ümbritsevatele kudedele pinget ja songa värat saab täielikult suletud. Kindlasti on selline lahendus mugavam ka patsiendile väiksema valu tõttu ja paranemine on kiirem ning püsivam.

Düsplaasia kui elukaaslane

Sageli tekitab elavat diskussiooni koerte düsplaasia teema. Kuidas see välja näeb ning kuidas see koerte elu mõjutab?

Tänases artiklis räägime lühidalt puusaliigestest.

Lisatud pildil on lihtne võrdlus normaalsetest ja raske astme düsplaasiaga puusaliigestest, mille abil saame seda nähtust natukene kirjeldada. Düsplaasia on pärilik haigus.

Ülemisel pildil on normaalsed puusaliigesed. Puusanapad on sügavad ja ümarad ning katavad reieluupead maksimaalsel määral (reieluupea tsentri ja puusanapa serva suhe on 105 kraadi või rohkem). Reieluukael on nõgus ja reieluupea sobitub väga ühtlaselt puusanapaga kokku (st. et liigeses ei ole lõtvust). Liigese ümbruses ei ole märgata osteoartrootilisi muutusi (eksostoose). Sellised on A-puusad.

Alumisel pildil on raske astme düsplaasia ehk E-puusad. Puusaliigesed on (sub)luksatsioonis st . et kontakt reieluupea ning vaagna (puusanapa) vahel on minimaalne. Puusanapa süvend ei ole sisuliselt eristatav. Reieluukael on jäme, täitunud luulise massiga, reieluupea on lapik ja seene kujuline. Kõhre ja uusluu vohandid on kõikidel liigeseid moodustavatel luudel (osteoatriit/osteoartroos/degeneratiivne liigesehaigus).

Nende kahe vormi vahele mahub veel kergemaid vorme, aga näitlikustamiseks on see võrdlus lihtsalt arusaadav.

Eesti KennelLiidu koerte Puusa- ja küünarliigeste düsplaasiauuringute teostamise ja hindamise kord

1.Üldosa.
1.1. Puusaliigese düsplaasia (edaspidi HD) ja küünarliigese düsplaasia (edaspidi ED) uuringute all tuleb mõista koera küünar- ja puusaliigeste röntgenoloogilist uuringut, mille eesmärgiks on saada HD/ED hinnang .

1.2. Düsplaasia (HD/ED) hinnangu all mõistetakse koera küünar- ja puusaliigese düsplaasiaastme määramist.

1.3. Uuringud ja hinnangud on soovitatavad ja teostatakse FCI reglemendi kohaselt. EKLiliikmesorganisatsioonidel on õigus muuta (HD/ED) uuringud kohustuslikuks lähtuvalt antud tõu tervislikust seisundist.

1.4. EKL liikmesorganisatsioonidel on õigus kehtestada koertele aretuspiiranguid sõltuvalt HD/ED astmetest.

(Allikas: http://kennelliit.ee/tervis/koerte-liigeste-dusplaasiauuringud-hip-dysplasia-hdelbow-dysplasia-ed)

Nõuded düsplaasia astme sobivuse kohta aretuseks on tõuühingutel kehtestatud erinevad ning seetõttu on ka düsplaasia esinemine väga varieeruv. Iseküsimus on see – kas koeral on valus kui tal on düsplaasia ja mis teha kui haigus on diagnoositud? Võtmemoment – me ravime loomi, mitte röntgenpilte!

Valulikkust saame koerte puhul enamasti hinnata ainult nö “ridede vahel lugedes”. Düsplaasiahaige koer tõuseb aeglasel ja laskub lamama ettevaatlikult. Peale suuremat koormust on need nähtused eriti ilmekad ja liikumine on kange ning ebameeldiv. Vanusega need probleemid süvenevad. Ei tasu arvata, et koerte valu saab hinnata niutsumise vms häälitsuse abil. See ei ole tegelikult sugugi liigiomane käitumine ja pealegi ei ole ka kaasnev valu enamasti võrreldav näiteks luumurruga. Liigeste degenereerumine/kulumine on ühesuunaline protsess. Ka inimeste meditsiinis on lähenemine sarnane ning lõppfaasis ei ole muud suudetud välja mõelda kui liigeste proteesid.

Mida teha kui düsplaasia on diagnoositud?

Muretsemine annab väga palju tegevust, aga väga vähe tulemust! Nagu pealkirjas öeldud, on tegemist elustiili haigusega. Seetõttu peame otsima ka lahendusi kompleksest lähenemisest antud nähtusele.

Sageli näib düsplaasiahaige koer (või ka kass) väliselt täiesti terve. Arvestada tuleb asjaolu, et koera toeskond (liikumiselundkond) on tervik ning seetõttu võivad elujooksul düsplaasiaga koertel haigestuda ka muud liigesed, näiteks põlved ja selg.

Checklist düsplaasiahaigele koerale:

1. Normaalne kehakaal – kõigest muust on väga vähe abi kui loom on ülekaaluline ning haigus progresseerub kiiremini.

2. Mõõdukas füüsiline koormus – koera ei tohi teha voodihaigeks. Liikuma peab regulaarselt ja lihastoonus peab olema korralik. Lihtsalt mõõduka tempoga ning päevade lõikes ühtlaselt – vältida harvasid pikki matkasid. Kindlasti vältida palli ja pulga loopimist ning muud ägedat tormamist (näiteks postiljonide jm põneva järgi)

3. Massaaz/võimlemine – koertele see meeldib! Võib käia kursustel, kutsuda massöör koju või vaadata internetist kuidas asi käib.

4. Kondroprotektorid (glükosamiin/kondroitiin) – aitavad kaitsta liigest moodustavaid kõhresid kulumise eest, vähendavad põletikulist reakstiooni ning pikendavad liigeste eluiga.

5. Valuvaigistid – võib kasutada valude korral ja ka füüsilise koormuse järk-järkuliseks suurendamiseks et ebamugavusest üle saada. Koertel on paremaid ja halvemaid päevi ning valu ei taha meist keegi tunda!

__________________________

6. Kirurgiline sekkumine/Puusaproteesid

Nagu mainitud, on tegemist kompleksse nähtusega ning seetõttu ei saa ühtegi detaili vahele jätta ega teistest eraldada. Samuti on oluline alustada nimekirja algusest, mitte vastupidi!

Kindlasti konsulteeri loomaarstiga – milline meetod on Sinu loomale parim ning kuidas saavutada loomale maksimaalselt hea elukvaliteet. Lahendused ei ole sugugi alati universaalsed.

Kui antud artikkel tundus huvitav, siis andke tagasisidet (näiteks FB-s) ja me katsume leida ka edaspidi aega kas antud teema pikemaks või mõnede muude huvitavate teemade aruteluks.

Olge terved!

Selle haiguse kohta tavatsen öelda – ära karda mitte nohu, vaid “saatanat” kes ennast tema taha peidab!

Võib ka öelda – kes otsib see leiab.

Koera nohule on väga pikk nimekiri põhjuseid – allergia, infektsioon, võõrkeha, kasvaja jt. Kuivõrd ninast käib läbi suurem osa õhuvahetusest väliskeskkonna ja kopsude vahel, leiame ninast ka väga mitmekülgse mikrofloora, millest näiteks osasid baktereid peame harilikult patogeenideks. Normaalselt funktsioneerivas ninas võivad nad aga olla kahjutud. Selleks et täpsemat infot saada (eeskätt kroonilise-) nohu põhjuste kohta, on mitmeid võimalikke analüüse – röntgen, külv, endoskopeerimine, histoloogia jne. Keerulisematel juhtudel ka näiteks kompuurter tomograaf. Süvauuringuteni jõutakse enamasti alles siis, kui esmane antibiootikumide ravi jm lihtsamad võtted ei ole aidanud.

Kus siis peidab ennast see lubatud “saatan”? Väärtusliku info saamiseks tuleb arvestada mõningaid asjaolusid. Kõiki väärtuslikke analüüse saab teha ainult üldanesteesia abil ja osa neist on mõnevõrra invasiivsed.

Röntgen – nina struktuuride kohta saab infot ainult väga õigesti positsioneeritud vaadetest. Tavaline külili tehtud röntgen jätab meid valdavas osas tühjade kätega, kuna näokoljus kattub omavahel palju detailseid struktuure. Veendumaks, kus näiteks endoskopeerimisel tuvastatud leiud asuvad, võib teha ka kahte uuringut paralleelselt.

Endoskoop – mõeldamatu on loomale mistahes ora ninna toppida kui ta on ärkvel. Endoskopeerimine annab meile võimaluse vaadelda kujutisi peenikese toru otsast kohtades, kuhu me palja silmaga ei ulatu. Määravaks võib saada looma suurus ja takistused mis ninas olla võivad (äge turse, struktuuri muutused)

Külvi abil määratakse laboris täpne kooslus ninas elutsevast mikrofloorast. Aga seisneb selles, et kui külv võtta ninasõõrmete kaudu, võime leiada väga kirju seltskonna, kellest on raske eristada tegelikke patogeene ja “saatan” varjab ennast edasi. Antud juhul võtsime külvi otsmikuurkesse puuritud augu kaudu.

Histoloogia – abil saame teha kindlaks moondunud kudede rakulise/koelise ülesehituse. Igal haigusel on talle iseloomulikud muutused. Väljakutseks osutub sageli huvitava materjali leidmine ja ninast välja toimetamine.

Natuke on vaja ka kogemust ja õnne, et vaatlusel head materjali ära tunda ja seda kätte saada. Ninas on väga väga kitsas.

Patsient:

koer, 10 aastane, krooniline nohu ca 2 kuud, viimasel ajal vereseguse eritisega. Esimesed märgid nohust võivad jääda märkamatuks, kuna koer neelab esialgu enamuse üleliigsest eritisest alla. Ka ei pea me väga eriliseks aeg-ajalt aevastamist. Ometi on märkimisväärne asjaolu, et nohu võis alata peale juba sügisel!

Endoskopeerimisel avastasime muutunud kudesid. Tegime kontrollröntgeni veendumaks kus me täpselt asume.

Proovimaterjali saamiseks otsmikuurkest on vajalik operatsioon. Selleks tuleb otsaette sõna otseses mõttes auk puurida. Saime sobilikku materjali nii histoloogiliseks kui ka mikrobioloogiliseks (külv) uuringuks.

Ja vastused olid järgmised: histoloogia – muutused iseäralikud seenifektsioonile, külv – aspergillus fumigatus. See ongi too “saatan” kellest juttu oli!

Seeninfektsioon käitub ninas väga sarnaselt kasvajale – ta võtab väga ulatulikud mõõtmed, kahjustab nii limaskesta kui ka luulisi struktuure, põhjustab pikapeale loomale tugevaid vaevusi ja ebamugavust ning on halvasti ravitav. Ravi võimalused on järgmised – nina ja otsmikuurgete lõputamine seenevastase ravimiga, mõnikord ka suukaudne tabletikuur. Sobilik ravi tuleb määrata igale patsiendile individuaalselt. Nina loputamiseks tuleb sisse ja väljapääs sulgeda kateetritega. Elu on näidanud, et haigus ei pruugi ühe protseduuri abil paraneda ning vajab mitut narkoosi ja loputust. Selleks et ravim kõikidesse nurgatagustesse kohale jõuaks, peab looma iga 15 min järel 90kraadi keerama.

Aspergillus on pinnases elutsev tekitaja. Ta ei levi koeralt-koerale. Tema levik on massiline suve lõpus ja sügisel, kui väliskeskkonnas on palju niiskust,  kõdunevat ja hallitavat taimemassi. Koer nakatub ninapidi sellises keskkonnas nuuskides ja eoseid sisse hingates. Haigusprotsessi vallandumiseks on vajalik mitmete asjaolude kokkulangemine – keskkond, tõvestav tüvi ja vastuvõtlik organism. Organism võib vastuvõtlikuks muutuda näiteks immuunsüsteemi nõrgenedes. On täheldatud ka tõulist soodumust retriiverite puhul.